Mine sisu juurde

Kant Immanuel'

Vikipedii-späi
(Oigetud lehtpolelpäi Immanuel' Kant)
Kant Immanuel'
saks.: Immanuel Kant
Immanuel' Kant (portret) läz 1790. vot
Immanuel' Kant (portret) läz 1790. vot
nimi sündundan jäl'ghe:

saks.: Emanuel Kant

radmižen toižend:

filosof, antropoloog, fizikanmez', raamatukoguhoidja, kirjutai, pedagoog, õppejõud, matematikanmez', philosopher of law

sündundan dat:

22. sulaku 1724

sündundan sijaduz:

Königsberg[d], Preisi kuningriik[d][1][2]

valdkund:

 Preisi kuningriik[d]

kolendan dat:

Lua tõrge kohal Moodul:Sources 199. real: attempt to concatenate local 'letter' (a nil value).

kolendan sijaduz:

Königsberg[d], Ida-Preisimaa[d], Preisi kuningriik[d][1][2]

tat:

Johann Georg Kant[d]

mam:

Anna Regina Kant[d]

avtograf:

 Kant Immanuel' VikiAitas
Om sädusid VikiPurtkiš VikiPurde

Immanuel' Kant (saks.: Immanuel Kant [ɪ'ma:nu̯e:l 'kant]; sünd. 22. sulaku 1724, Königsberg, Prussii (nüg. Kaliningrad, Venäma) — kol. 12. uhoku 1804, sigä-žo) oli germanine filosof. Saksanman klassižen filosofijan alusenpanii, radoi Vauktustusen i romantizman aigoiden röunal.

Kantan üleižed i sistematižed tedotöd koskiba epistemologijad, metafizikad, etikad i estetikad. Ned valatoitiba lujas Päivlaskmman Uden aigan filosofijad. Tedomez' sädi töid tedon toižiš-ki sferoiš: religii, astronomii, oiktuz, istorii.

Tuleban aigan filosof oli vällenke tervhudenke lapsessai, i hänen mam napri antta hüväladušt opendust. Priha oli prestižiden «Fridrihs-Kollegium»-gimnazijan pästnikan (saks.: Collegium Fridericianum), sid' tuli Königsbergan universitetha opendusen täht vl 1740. Openui siš hätken aigan, no jäti opendust kesken gollüden tagut i radoi privatižeks opendajaks.

Vll 1755 mez' vahvišti dissertacijad doktoran arvon sandanke. Openzi 40 vot siš-žo Königsbergan universitetas.

Tetabad tedotöd

[vajehta | vajehtada lähtetekst]
  • «Üleine londuseline istorii» (1755)
  • «Puhthan haman kritik» (1781/87, saks.: Kritik der reinen Vernunft)
  • «Moralin metafizikan alused» (1785, Grundlegung zur Metaphysik der Sitten)
  • «Praktižen haman kritik» (1788, Kritik der praktischen Vernunft)
  • «Sekoimižen mahtusen kritik» (1790, Kritik der Urteilskraft)
  • «Religii haman vaiše röunoiš» (1793)
  • «Igähižennoks kožundannoks: Filosofine projekt» (1795, Zum ewigen Frieden. Ein philosophischer Entwurf)
  • «Moralin metafizik» (1797, Die Metaphysik der Sitten)
  1. 1 2 Deutsche Nationalbibliothek Record #118559796 // Gemeinsame Normdatei — 2012—2016.
  2. 1 2 Соловьёв В. С. Кант, Иммануил // Энциклопедический словарьСПб.: Брокгауз — Ефрон, 1895. — Т. XIV. — С. 321–339.
Nece kirjutuz om vaiše ezitegez. Tö voit abutada meile, ku kohendat sidä da ližadat sihe.