Mine sisu juurde

Stojanov Jurii

Vikipedii-späi
(Oigetud lehtpolelpäi Jurii Stojanov)
Stojanov Jurii
Jurii Stojanov Odessan kinofestivalil vn 2010 heinkus
Jurii Stojanov Odessan kinofestivalil vn 2010 heinkus
nimi sündundan jäl'ghe:

ven.: Юрий Николаевич Стоянов

radmižen toižend:

akt'or, filminäitleja, presenter, pajatai, kitarrist, runokirjutai, proosakirjanik, impressionist, TV-vedai, humorist, telelavastaja, telesarjanäitleja

sündundan dat:

10. heinku 1957(1957-07-10) (67 vot)

sündundan sijaduz:

Odess, Ukraina NSV[d], Nevondkundaližiden Socialistižiden Tazovaldkundoiden Ühtištuz

valdkund:

 Nevondkundaližiden Socialistižiden Tazovaldkundoiden Ühtištuz
 Venäma

sait:

100ianov.com

 Stojanov Jurii VikiAitas

Jurii Nikolajevič Stojanov (ven.: Юрий Николаевич Стоянов; sünd. 10. heinku 1957, Odess, Ukrainan NST, NSTÜ) om nevondkundaline i venämalaine teatran da kinon artist, akt'or, TV-vedai. Mez' om Venäman rahvahan artist-arvonke (2001). Sai tetabut televizijan jumoristižen «Gorodok»-programan vedajaks (1993−2012) ühtmudel Il'ja Olejnikovanke, molembad oliba sen tegijad da lavastajad.

Jurii openui Moskvan GITIS:as vll 1974−1978, sil-žo aigal zavodi fil'miden akt'oran kar'jerad. Vändi rolid Sures dramatižes teatras Tovstonogovan nimed (Piter), radoi siš vspäi 1978 vhesai 1995.

Mez' om naižiš koumanden kerdan. Kaks' poigad oma ezmäižes naimiželospäi: Nikolai (sünd. 1978) i Aleksei (sünd. 1980).

Valitud fil'mografii

[vajehta | vajehtada lähtetekst]
  • «Neižne i Grand» (1981) — lehtezmez'
  • «Tün' zastav» (1985) — Väčeslav Polivanov
  • «Ilostarinad» (1990) — Aleksandr
  • «Karnavaline ö 2» (1996) — Repak
  • «Alhimikad» (2000) — usadiban Satl-ohjastai, vär alhimik
  • «Koume mušketörad» (2004) — Lui XIII-kunigaz
  • «Reklamine rat'kaig» (2006) — Moskvan reklamagentusen Gorobov-direktor
  • «Lujas venälaine detektiv» (2008) — amerikaine Džonni Uoker-detektiv
  • «Kuldaine avadim» (2009) — Bazilio-ižakaži
  • «Morozko» (2010) — Morozko
  • «Vauged gvardii» (2012) — Blohin-majorjenaral
  • «Kavkazine trio» (2015) — Eduard Agajanc-lekar'